Selleks et aru saada, peab süvenema. Kui lähtuda mõnest üksikust aspektist ja seda ka veel pealiskaudselt, siis on tõesti raske mingit vahet teha.
Ilmselt võib projektõppega alustav õpetaja piirdudagi sellega, et uurib küll laste huve, kaardistab küsimusi, paneb need isegi seinale vaatamiseks välja, aga sellega laste kaasamine piirdub. Edasi lähebki tavapäraselt: õpetaja mõtleb välja tegevused, koostab plaani, viib läbi, püüab sama teema raames püsida kauem kui nädal või paar, sest see projektõppe tunnus on ka talle arusaadav olnud. Kuskilt on veel sisse imbunud arusaam, et üks korralik projekt peab lõppema mingi suuremat sorti sündmusega või sellel peab olema mingi käega katsutav tulemus. Korraldabki siis lõppu ühe suure “puraka” ja lõpuks mõtleb, et võtab ikka võhmale, milleks seda vaja on. (Võib-olla on kõik palju paremini, aga mulle tundub, et vahel võib olla ka nii.)
“Milleks seda vaja” küsimusest peaks õpetaja seisukohalt kõik algama. Tuleks endalt küsida, mille poole me üldse lapse arengu toetamisel peaks pürgima ja miks. Teadma peaks, mida nüüdisaegse õpikäsitusega oluliseks tõstetakse, milliseid õppimise viise hinnatakse tõhusaks. Kui on tahtmine mõista projektõpet, tuleks teadvustada kõik projektõppe tunnused ja selle õppimise viisi eripärad. (raamatus ptk 3). Ka elu teised aspektid üldiselt nõuavad süvenemist ja arusaamist. Näiteks, kui tahad õue minna, ei piisa kui teed paar asja — tõmbad saapad jalga ja mütsi pähe. Vaja on ka vaadata mis ilm on, otsustada, mida üldse on vaja selga panna, mõelda, kust need asjad leida, kaaluda, kas üldse on aega õue minna jpm. Ka projektõppe määramisel on oluline arvestada kõigi tunnustega, mitte ainult paariga neist.
Kõige suurem väljakutse projektõppele üleminekul on õpetaja jaoks ilmselt lapsele aktiivsuse võimaldamine. Siinkohal tuleb mõista, et aktiivsuse all ei mõelda pelgalt füüsilist aktiivsust vaid eriti kognitiivset aktiivsust. On oluline, et laps on teda huvitaval teemal toetatud eesmärke seadma ja nende eesmärkide saavutamiseks plaane tegema, plaane ellu viima ja tegevusest järeldusi tegema. Õpetaja osaks on kõiges selles lapsele tuge pakkuda. Korraldada nii, et lapsel oleks võimalus uurida, avastada ja eksperimenteerida. Veel tuleb õpetajal last toetada tähenduse loomisel. See tähendab, et kõikide olulisemate tegevuste järel suunab õpetaja last saadud kogemust analüüsima, järeldusi tegema ja sealt edasi võib-olla ka uusi eesmärke sõnastama. Sageli võib “õppimine” ehk teatud “nihe”, mis võimaldab lapsel edaspidi käituda või tegutseda uutmoodi toimuda alles analüüsi/arutelu protsessis. Sellisele tagasivaatavale ja reflekteerivale praktikale on toeks pedagoogiline dokumentatsioon ehk siis tegevusest kogutud tõenditele toetumine (projektisein, õpisein). Kuigi ka lapsed ise saavad selliste dokumentide kogumisel abiks olla, on siin küll õpetajal võimalus aktiivne olla.
Tegelikult on raamatus kõik juba öeldud. Seega lühike soovitus lahenduseks segadusele “mis on teistmoodi” oleks: süvenege raamatusse. Raamatus on ohtralt viiteid, mida saab veel põhjalikumaks uurimiseks kasutada.